Igas inimeses on küllap sisemine kompass, mis näitab hinge kodu suunas, asugu see mis tahes ilmakaares. Mõnel võib see olla ehk ka rikkis või ebatäpne. Maris Siimeri kompass töötab esmaklassiliselt ja näitab kindlalt Põhja poole. Põhi on hinge ja vere kutse. Nagu oleks soonestik sedasi seatud, et kõik voolab ikka Põhja poole. Põhi on soontes.
Maris Siimer kulgeb neis põhisoontes. Põhjas ja maadligi, algelementidele andunult ja kõigest Loodust hardunult otsib ta midagi ja kedagi ülemat. See on omal kombel religioosne retk, nagu võib kujutleda erakmunkade teekonda sajandeid tagasi, ikka põhja poole, eemale ilmakärast, ehkki ihule ja hingelegi elamiseks näiliselt lihtsamat ja loogilisemat maad jagus lõuna pool veel küll. Otsida ja leida iseend ja vastuseid suurtele küsimustele võis aga Põhjas. Nii ütles soonestik. Nõnda suunas kompass.
Saadetuna Tõnu Õnnepalu sõnadest, et „elame juba liiga kiiresti, et veel maast kinni hoida“, suudab Maris oma maalides selle heidutava mõtte siiski korrakski ümber pöörata. Põhja aegruum ei ole loodud tormamiseks. See õigus on seal ainult tuulel. Kõik elav saab püsida ainult austuses ja alandlikkuses. Kükitada, kummardada, hoida kinni, oodata ära, et mõista: Lõuna pidev ja pillav küllus võib olla ehk peibutav, aga maadligi märkamatute põgus õitseaeg Põhjas on äratundmine, et ehkki kõik on üürike ja ajutine, on tegelikult aega ajatult ja ilma ilmatult.
Põhi saab paika. See loob tee ülendusele. Ja korraga tajud kellegi või millegi nähtamatut kohalolu, kes laotab udusid, kaotab ja ilmutab mägesid, puistab nende harjadele õrna lund ja loob kõik maa- ja ilma- ja vetevalla pooltoonid.
Ja sina ise, nagu kirjutas Doris Kareva:
„Ujud ja ujud,
täpp taevavees,
kõik korraga kohal
ja ümber ja ees –
Looja
sõnatu sillerdus.